Suurpõgenemise 79. aastapäeva konverents Tallinna Reaalkoolis

Teisipäeval, 19. septembril toimus Tallinna Reaalkoolis teabeseminaride sarja „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ raames Eesti ajaloo teemaline konverents „Elust, diplomaatiast ja pagulusest“ ning teises osas etendus näidend „Teele sunnitud. Elini lugu“.

Septembris möödus 79 aastat u 80 000 eestlase suurpõgenemisest Läände naasva Nõukogude terrori eest. Konverentsil kõneldi suurpõgenemisega seotud küsimustest ja teemadest. Arutlusaineks oli ka, kuidas saaksid kodueesti ja väliseesti kogukonnad teineteist paremini tundma õppida. Samuti oli konverentsi eesmärgiks tekitada ajaloohuvi noorema põlvkonna hulgas. Kõnelejaiks olid diplomaat Martin Roger (VM), ajaloolane Meelis Maripuu (Eesti Mälu Instituut), konverentsi korraldaja Iivi Zajedova (Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu suurpõgenemise 1944 toimkond), eesti poliitikud Mari-Ann Kelam ja Tunne Kelam, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige Anu Kell, magister Katariina Sofia Päts (TÜ) ja Tallinna Reaalkooli 12. klassi õpilased Madis Somelari juhendamisel.  Konverentsi lõpetas Elin Toona  pagulaslool põhinev näidend „Teele sunnitud. Elini lugu“. Näidendi kirjutas Loone Ots ja lavastajaks oli Eva Kalbus, mängis teatritugrupp KOKK ( 32. Keskkool).

Otseülekannet saab vaadata SIIN

1944 lahutas vägivaldne võõrvõim eesti rahva aastakümneteks. Tartu Ülikooli väliseesti uuringute keskuse andmetel põgenes II maailmasõja tulemusel Läände ca 80 000 eestlast. Maha jäi vähemalt sama palju sugulasi, sõpru, tuttavaid – kokku mitusada tuhat eestlast, kes lisaks küüditamistele ja sõjaõudustele muretsesid oma lähedaste saatuse pärast aastakümneid, rõhutud kartusest ja teadmatusest. Põgenikud, kes jõudsid Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP-laagritesse, kasutasid kõiki vahendeid, säilitamaks oma rahvuslikke väärtusi, keelt ja kultuuri. Nad abistasid üksteist ja hiljem ka kodueesti sugulasi, samas töötasid väsimatult Eesti Vabariigi taastamise nimel, luues eesti koole, noorteorganisatsioone, seltse, üllitati lehti, asutati kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi. Nii hoiti aastakümneid alal eestluse aadet. Hiljem,  kui  põgenikud olid üle ilma laiali paisatud, ehitati uutes asukohamaades omal jõul üles Eesti Maju, osteti ühiselt kinnisvarasid, lastele rajati skaudi-, gaidi- ja suvelaagrid, kus õpetati eesti keelt ning kultuuri.

Koos Läände jäänud diplomaatidega hoidsid meie pagulased asukohamaades elus NSV Liidu anneksiooni mittetunnustamise poliitikat, mis säilitas Eesti riigi riikliku järjepidevuse (New Yorgi peakonsulaadis Ernst Jaakson, Londonis Eesti diplomaat August Torma, aukonsul Kanadas Ilmar Heinsoo jt). Vt ka: https://diplomaatia.ee/balti-ajaloo-100-tahtsaimat-paeva/

Eesti riigi ametlikku järjepidevust hoidvate diplomaatide kõrval tegutsesid paljud eestlaste ja baltlaste ühised organisatsioonid ja keskorganisatsioon Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN). Balti Apell ÜRO-le (Baltic Appeal to the United Nations) loodi 1966 New Yorgis ühiselt Balti riikide noorte pagulaste poolt, andes suure panuse selleks, et ÜRO-s arutataks inimõiguste rikkumisi Balti riikides. Noored tutvustasid ja levitasid anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist 1970-ndate lõpus, korraldades istumisstreike New York Times’i peakontori ees tänaval. Selle pikaaegse poliitilise lobitöö mõjul pööras Lääne maailm pikapeale rohkem tähelepanu Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Balti rahvastele, mis oli tähtsaks eelduseks meie taasiseseisvumise tunnustamisele 1991.

Lisainformatsioon:
Iivi Zajedova
ÜEKN „Suurpõgenemine 1944“ toimkonna juht
zajedovamrs@gmail.com
+ 372 556 019 67